Harju- ja Raplamaa teataja

„See oli minu sõjatee lõpp, aastakese olime metsavennad kuni 1945a. sügisel pärast amnestiat saime nõukogude kodanikeks,“ kirjutab V. J. Piikmann. Järgnevalt loete katkendit Väino Johannes Piikmanni koduloo raamatust Lahemaa rannakülade lugusid II, mis ilmus 2014. aastal ning milles autor teose viimastel lehekülgedel meenutab oma sõjapäevi. Väino sündis Turbuneeme külas: värvati  Soome armeesse 07.12.1943, oli väljaõppel Taavettis allohvitseride koolis ja 5./JR200-s. Tõrjelahinguis Viiburi lahel ja Vuoksil, sai haavata 30.07.1944 Kiviniemil. Tagasi saabus Eestisse 05.09.1944, viibis Kehra õppelaagris ning oli metsavend septembrini 1945 . Järgmisel päeval kõndisime kõrvalisi teid pidi Kuusallu ja kavatsesime Hirvli kaudu Männiku kõrtsi suunas Narva Maanteele jõuda. Paraku valisime vale teeotsa ja jõudsime maanteele Liiva kõrtsi juures. Siin olid taganevad piirikaitse mehed ühe vene tanki põlema tulistanud ja tankid omakorda kõrtsi purustanud, ainult põlenud kõrtsi jäänused. Põlenud tank

„ Kandidaat peab mõtlema maakondadeülese kosmopoliidina, kes ei esinda ühe-kahe maakonna huve, vaid näeb riiki tervikuna ja seisab terve Eesti eest. Ta võib isegi esindada paari endale sümpaatset huvirühma, aga esindagu neid siis üle Eesti niit, et ühte inimesse koonduks laiapõhjaline autoriteet,“ kirjutab EKRE Kuusalu aseesimees Kenno Põltsam 2020a. erinevates maakonnaväljaannetes .  Iseseisvuse taastamise järel on Eestis olnud kaheksad parlamendivalimised häälte jaotamise põhimõtte alusel. Peale selle on mänginud tähtsat rolli kandidaadi positsioon nimekirjas. Mida kõrgemal kohal ta on, seda tõenäolisemalt osutub valituks riigikokku. Ükski üksikkandidaat pole teadaolevalt valimiskünnist ületanud. Olen üha rohkem veendunud, et riigikogu valimise seaduse § 7 on vähemalt osaliselt vastuolus põhiseadusega, mis ütleb, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Veerand sajandi jooksul on riigikokku sõna otseses mõttes pääsenud kandidaate, keda reaalselt sinna