1944: Soomepoisi jalgsitee kodukülla

„See oli minu sõjatee lõpp, aastakese olime metsavennad kuni 1945a. sügisel pärast amnestiat saime nõukogude kodanikeks,“ kirjutab V. J. Piikmann.

Järgnevalt loete katkendit Väino Johannes Piikmanni koduloo raamatust Lahemaa rannakülade lugusid II, mis ilmus 2014. aastal ning milles autor teose viimastel lehekülgedel meenutab oma sõjapäevi. Väino sündis Turbuneeme külas: värvati Soome armeesse 07.12.1943, oli väljaõppel Taavettis allohvitseride koolis ja 5./JR200-s. Tõrjelahinguis Viiburi lahel ja Vuoksil, sai haavata 30.07.1944 Kiviniemil. Tagasi saabus Eestisse 05.09.1944, viibis Kehra õppelaagris ning oli metsavend septembrini 1945.

Järgmisel päeval kõndisime kõrvalisi teid pidi Kuusallu ja kavatsesime Hirvli kaudu Männiku kõrtsi suunas Narva Maanteele jõuda. Paraku valisime vale teeotsa ja jõudsime maanteele Liiva kõrtsi juures. Siin olid taganevad piirikaitse mehed ühe vene tanki põlema tulistanud ja tankid omakorda kõrtsi purustanud, ainult põlenud kõrtsi jäänused. Põlenud tank oli teeäärsel põllul, kõrval värske kalmuküngas, tõenäoliselt hukkunud tankistid. Kõrvalteid me ei otsinud, astusime mööda Narva maanteed julgelt Männikuni ja sealt Loksale viivale teele. Suurel maanteel sõjaväeosasid ei kohanud, autosid küll liikus mõlemas suunas, kuid Loksa suunas tuli vastu väike grupp sõdureid ja mõned autod mereväelastega. Kui olime ületanud Pärlioja sillakese kuuldus põhjapoolses metsas üksik püssipauk, millele me mingit tähendust ei arvanud. Vastu tulnud punaarmeelased küsisid kellaaega, mida meil öelda ei olnud. Hiljem selgus, et aega küsiti neil päevil paljudelt ja kes kella vaatas, see ka sellest ilma jäi.

Olime jõudnud Pärlioja orust üles, kui vasakult tormas teele paljaspäine hirmunud tütarlaps, küsis kuspool Loksa on ja puges meie vahele. Kui hulga aja pärast rääkida suutis, ütles et on Pärispealt ja tuli jalgsi Tallinnast. Loksa teel vene sõdur tiris metsa ja üritas vägistada. Kui ta kogu jõust vastu hakkas, pani männi vastu seisma ja ähvardas maha lasta. Lasigi hirmutamiseks paugu õhku, see oligi see pauk, mida meie olime kuulnud. Mets lõppes olime jõudmas Kolgakülla. Päike oli madalal metsa kohal ja Endel kippus sugulaste juurde ööbima. Jätsime temaga jumalaga ja keerasime rööbasteele, mis viis Karjamäe talusse. Tüdruk oli küll hirmunud, kuid paistis, et tal oli kange kihk Pärispeale jõuda. Mina sel ajal polnud kordagi Pärispeal käinud ega tundnud sellest külast pea kedagi. Hiljem, kui sain tundma Pärispea inimesi, pole ma seda noort naist näinud. Võis olla ka nii, et mõni paat lahkus Soome poole ja tüdruk, kes sellise riskantse retke oli teinud, pääses koguni veel Soome. Oli 26. september 1944.

Ööbisime Karjamäel. Pererahva jutu järgi oli Kolgakülas rühma võrra punaarmeelasi ühe ohvitseri juhtimisel, kes eelmisel olid vabalt mööda küla kolanud. Järgmisel hommikul, kui olime söönud ja valmistusime kodu poole minema, tulidki kaks vene sõdurit tallu, küsisid süüa ja pärisid, et kes me oleme. Esinesime perepoegadena ja perenaine, kes veel kooliajast natuke vene keelt mäletas, pani külalistele toidu lauale. Koduteel läksime Kalleparda mäe all lahku. Kavatsesime metsateed pidi liikuda ja alles pärast päikeseloojangut kodukülla minna, kartsin et rannakülad on punaarmeelaseid täis. Oma heinamaal oodates lõin kõhklema, ühtki inimest ei olnud liikumas, ega loomi karjamaadel. Tekkis kahtlus, et kogu küla on Soome läinud, olin ise Hankos näinud, kuidas eestlastest põgenike vastuvõtuks varjupaiku ehitati. Keskõhtu paiku kõndisin mööda põlist karjatänavat kodu poole ja kohtasin naabri Ainot. See ütles et meie pere on kõik alles ja tema vend Hugo ja tädipoeg Oskar, kes mõlemad Soome sõjas olnud, olid elusate ja tervetena enne mind koju jõudnud.

See oli minu sõjatee lõpp, aastakese olime metsavennad kuni 1945a. sügisel pärast amnestiat saime nõukogude kodanikeks. 

 

Portreefoto: FB lehelt Soomepoisid/ relvavenna mälestamine 2018. aastal

Illustratiivne foto: 22. septembri hommik Turbuneeme külas